Aastaid tagasi juhtus lugu, kus üks ettevõtlik allüürnik tegi korda ruumid, mida üüris talle üks prominentne härra, kes olid needsamad ruumid omavalitsuselt tasuta kasutusse saanud. Kui allüürnik oli oma raha eest tehtud remondi lõpetanud ning värvi- ja pahtlijäägid jäätmejaama viinud, tõstis prominentne härra järsult üüri. Põhjendus oli väga loogiline – ruumid on ju nüüd varasemaga võrreldes palju paremas korras, seega tuleb ka hinda tõsta.

Vana mõte, uus ütleja

See lugu topeltnülgimisest meenus mulle eile hommikul, kui lugesin minister Terrase selgitusi ja lubadusi üleriikliku ühistranspordi peatsest uueks loomisest.

Nimelt tõdes nii vasikaid, küttepuid kui transpordivaldkonda läbi ja lõhki tundev Terras, et riigikontrolli kriitika ühistranspordi kakofoonilise korralduse ja karikatuurse kvaliteedi osas vastab igati tõele. Ühtlasi lubas ta kõik kohe-kohe korda teha – üle Eesti hakkab kehtima üks ja ühtne pilet (üks riik, üks rahvas, üks pilet) ning lisaks saame edaspidi kimada Tallinn-Tartu rongiga kiirusel 160 km/h.

Et kõik ikka sellele imekiirele rongile saaksid, hakkavad bussid inimesi regulaarselt rongile „ette vedama“. Mis see kõik maksab, seda minister ei tea. Kust see raha tuleb, minister ka ei tea. Aga kindlasti teab ta seda, et kedagi sõidutamata ei jäeta.

Nii palju kontakti reaalsusega ministril siiski on, et tõdeda tasuta ühistranspordiga jätkamise perspektiivitust ning kasvatada tuleb lõppkokkuvõttes nii dotatsioone kui ka tõsta piletihindu.

Kes natukenegi kauem on transporditeemaga kokku puutunud, teavad, et ühtne piletisüsteem (ehk niinimetatud kiirete rongide ja ettevedavate bussi sümbioos) on ühistranspordireformi või ka liikuvureformi unistuste ükssarvikuna elanud meie ametkondade koridorides juba aastaid. Minister ei ütle oma intervjuus mitte midagi uut.

Lahendus on, et tuleb leida lahendus

Päriselt uus oleks teadmine, kes on need inimesed ja kus on need ideed ja ressursid, mis kogu selle ilu ära teostavad. Muidu on see järjekordne peatükk erakonnalt, mille lahendus on see, et tuleb leida lahendus.

Regionaal- ja põllumajandusministeeriumil on palgal küll üks raudtee-evangelistist nõunik Hannes Luts, aga… Kuhu edasi? Luts on aastate jooksul kirjutanud palju artikleid ja käis viimasel suvel mööda Eestit tegemas lausa koosloomeseminare(!), kus mõned kogukondlikud esindajaid talle ütlesid, millist ühistransporditeenust nende kogukond vajab. Kuid kus on selle töö tulemus? Kas sellisest 10-slaidiga ringsõidust mööda Eestit saab üldse neid vastuseid leida?

Aga kust tuleb siis topeltnülgimine? Tõsiasjast, et seesama Terras, kes riigikogulasena toetas mootorsõidukimaksu ja „kaasnügis“ inimesi kasutama ühistransporti (mis pidi olema ju tasuta ja hiiglama vahva), tõdeb nüüd, et tegelikkuses on meie ühistranspordi olukord pehmelt öeldes kehvapoolne ning bussid-rongid sõidavad, kuid mitte sinna, kuhu tarvis. Ning mitte siis, kui inimene sõita sooviks.

Eesti hajaasustus nõuab paindlikke lahendusi

Päriselt ellu viidud osa unistustest on ainult lõputu raha suunamine hoopiski… raudteele. Sest mingil seletamatul põhjusel peetakse just rongi Eesti inimeste kõige olulisemaks liikumisvahendiks.

Mul ei ole midagi rongide kui tehnoloogia vastu, kui poleks ühte olulist tõsiasja: nimelt on Eestis ühe ruutkilomeetri peale kaheksa korda vähem autosid kui Saksamaal. Ei, tegemist pole mitte erakordse anomaaliaga, vaid tõsiasjaga, et Eesti on hajaasustusega riik, kus majapidamised asuvadki teineteisest ning koolidest-lasteaedadest-töökohtadest kaugemal. Sellega seoses tuleb aru saada ka sellest, et kui isiklikku sõiduautot ei ole võimalik täielikult ühistranspordiga asendada isegi mitte tiheasustusega riikides, siis ka Eestis on see võimatu. Seda arusaamatum on meie riiklike rongientusiastide, sealhulgas Terrase, rõkkamine teemal, et paaris kindlas suunas aina kiiremini liikuv rong aitab lahendada inimeste liikumisvajadust. Rongist kaugemal elavate inimeste puhul võiks tuua paralleeli naabri palgatõusuga – naabri jaoks vahva, kuid… kuidas see täpselt minu elu peaks paremaks tegema? Vastus – ega ei teegi.Ühistranspordi puhul peame aru saama, et klappima peavad nii aeg kui koht. Ja veel liini mõlemas otsas. Sest mõlemal juhul tuleb graafikute ja asukoha tekitatud puudujääkide korvamiseks tuua ohvriks reisija ehk inimese isiklik aeg ja mugavus. Mis nii inimlikust kui majanduslikust seisukohast vaadatuna ei ole otstarbekas, sest aeg on teatavasti meie väärtuslikuim ressurss.Terve mõistus ütleb, et Eesti peaks minema isikliku sõiduauto omamise soodustamise ning bussiliikluse arendamise teed, sest need on võimelised tagama piisava paindlikkuse olukorras, kus inimesed ei liikle mitte kahe suure linna vahel, vaid liiguvad väikestest ja kaugetest asulatest keskustesse.

Rongiliikluse toetamine on totter

Selles valguses tundub totter, et Eesti kavatseb järgmise aasta eelarve seletuskirja kohaselt doteerida Elronit 55 miljoni euroga ning katta 39 miljoni euro eest Eesti Raudtee kahjumit (mis on kaudne Elroni tegevustoetus). See tähendab, et maksumaksja raha kulub raudteevedude toetamiseks ligi sada miljonit eurot aastas. Lisaks kavatseb riik 2026. aasta eelarve seletuskirja järgi kulutada 116,9 miljonit eurot uute rongide ostmiseks ning 93,1 miljonit raudtee elektrifitseerimiseks.

Sest jah, maailma parandamise soovunelma tõttu heidame kõrvale kriisikindlad diiselrongid ning asendame need elektrilistega.Omaette küsimus on ka see, kus tuleb regionaal- ja põllumajandusministeeriumist võimekus seda kõike klappima panna. Sest ka siis, kui asustusetüüp sellist lahendust toetab, vajab ühtse piletisüsteemi tegemine ning graafikute sünkroniseerimine graatsiat, mida meie võrdlemisi kasinate oskustega ametnikkonnal napib.

Ja mida saab saab sellest kodanik? Kodanik saab nii automaksu kui ka kõrgemad piletihinnad ja täiendava makskoormuse suurema dotatsioonivajaduse katmiseks. Sest vajadustele mittevastav utopistlik transpordivõrk tuleb ju kellelgi kinni maksta ja mitte kunagi ei ole see minister.

Simmo Saar
EAOL juhatuse esimees
Lugu ilmus 6. novembril 2025 EPL/Delfi arvamusrubriigis