Annad sõrme, võtab terve käe. Nii võiks iseloomustada tänase riigivõimu tegemisi Eesti autokultuuri
suretamisel, sest lisaks mootorsõidukimaksule ja kütuseaktsiisi tõusule ootab riigikogus teist
lugemist ka eelnõu 461 SE ehk jäätmeseaduse, liiklusseaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse
eelnõu.

461 SE „peamine eesmärk on vähendada kadunud sõidukite hulka ja suunata kõik kasutuselt
kõrvaldatud sõidukid nõuetekohasesse lammutusse.“ Nagu möönab ka algataja, on eelnõu „sisuliselt
seotud mootorsõidukimaksu seadusega, millega maksustatakse ka peatatud registrikandega
sõidukid, mida aga kehtiva regulatsiooni järgi ei ole teatud juhtudel võimalik registrist kustutada“.

Oleks tulnud lugeda koos automaksuga

Siinkohal julgen eelnõu algatanud valitsust korrale kutsuda: 461 SE pole automaksuga mitte ainult
„sisuliselt“, vaid ikka kohe päris otse seotud: nimelt otsustas riigikogu, et kuigi automaksuga riikides
on peatatud registrikandega sõidukid maksust vabastatud, tuleb Eestis maksta ka nende autode
eest, mis aastas meetritki ei liigu. Toona lubas valitsust, et nii-öelda fantoomautode küsimusele
leitakse mõistlik lahendus.

Lahendus leitigi. Kuid nagu sellele valitsusele kombeks, pole see kuigi mõistlik: nimelt peab nii-öelda
projektiauto omanik tulevikus sisuliselt otsustama, kas sõiduk võõrandada, viia lammutuskotta või
tuimalt aastamaksu tasuda.
Siin tulebki esile peamine põhjus, miks romuautode küsimust oleks tulnud arutada koos
automaksuga: nende kahe regulatsiooni koosmõjul peab inimene enda varaga ilmtingimata midagi
tegema või lihtsalt selle olemasolu pealt maksma. Võrdluseks: näiteks nii Soomes kui Saksamaal
vabastab registrikande peatamine omaniku ka maksukohustusest.

Ebamõistlikud trahvid

Lisaks näeb eelnõu ette sanktsioonid sõiduki varjamise osas: nimelt kustutakse alates 2026. aasta
novembrist registrist automaatselt sõidukid, mille registrikanne on 2026. aasta 1. juuli seisuga olnud
peatatud kauem kui 7 aastat. Füüsiliselt eksisteeriva sõiduki automaatse kustutamise
mittetakistamise eest võidakse karistada füüsilist isikut kuni 100 trahviühikuga ning juriidilist isikut
kuni 32 000 euro suuruse rahatrahviga.
Sisuliselt tähendab see seda, et registrist kustutatud sõiduk muutub illegaalseks ning toob olukorras,
kus trahviühik maksab 8 eurot, inimesele kaasa 800-eurose väärteokaristuse.
Kui mootorsõidukimaksu ootuses on juba praegu suudetud anda hoop automüügile ning alustada
meie sõidukipargi kunstlikku vanemaks ja ohtlikumaks muutmist, siis 461 SE koostöös automaksuga
annab korraliku hoobi ka hobiautondusele – mõne vana liikuri taastamine võib aega võtta aastaid,
kuid automaksu tuleb selle pealt maksta iga-aastaselt. Arvelt lõplikult saab auto maha aga ainult siis,
kui teda ootab käsi rõõmust hõõruv jäätmekäitleja.

Back in the Soviet Union

Tulemuseks on see, et Eesti, kus auto omamine oli 50 aastat rangelt riiklikult kontrollitud, on
jõudnud tagasi sinna, kust me 1991. aastal välja murdsime. Autost on saamas pursui tunnus ning
nagu ka tulirelva, saab selle inimeselt vajadusel ära võtta. Kuigi loata tulirelva puhul on karistused
suuremad, saab inimene näiteks oma vanaisa jahipüssi ka loavabalt omada: selleks tuleb pöörduda
vastava sertifitseeritud asjapulga poole, kes relva deaktiveerib. Sealjuures ei ole inimene kohustatud
ei seda tükikest asjatult seisvat terast ümber töötlema ega selle pealt aastamaksu tasuma.
Kujutame ette olukorda, kus isa lubab enda väikesele pojale säilitada auto, millega perekond tema
lapsepõlve ajal ringi liigub. Praegu oleks see lihtne: võtad liiklusest maha, pargid garaaži ja… Nii ta
säilibki.
Tulevikus tuleb sellise auto eest kas maksta iga-aastast maksu või viia vanarauda. Kõik ikka selleks, et
register oleks korras ja tooraine ringluses.
Eelnõu kokkukirjutanud ametnikud ja eelnõu menetlevad „riigikogujad“ on vist unustanud tõsiasja,
et auto on eraomand. Nagu näiteks mobiiltelefon, televiisor, rüperaal, külmik, pesumasin või
köögilaud. Me ei maksa ju nende asjade eest ei registreerimistasu, aastamaksu ega ole kohustatud
neid utiliseerima siis, kui nad katki lähevad. Ometigi sisaldab peenelektroonika samuti
taaskasutatavaid väärtmetalle nagu kuld, hõbe, vask, pallaadium, plaatina, tina ja koobalt.
Ent mingil põhjusel on elektroonika täielikult eraomand, auto mitte. Auto on justkui asi, mille
ostmiseks riik inimesele loa annab, kuid mis mitte kunagi – ka peale liisinguperioodi lõppemist – ei
ole inimese enda oma. Sest vara on inimese oma siis, kui ta saab seda vabalt käsutada.
Autodega tegelemine on ka paljude inimeste, sealhulgas minu jaoks, eneseteostuse vorm ja vaimne
teraapia. Täpselt nii, nagu seda on paljude jaoks koorilaulmine, rahvatants või jooksmine. Ja olgem
ausad – Barcelonasse või Londonisse tervisejooksule lendava rahvasportlase kõrval on vana auto
putitamine sisuliselt heitmevaba tegevus.

Mis siis aitaks?

Öeldakse, et kriitika ilma lahendusteta on virisemine. Pakun seega välja mõned mõtted, mida
riigikogu saalis vähemalt mõni poliitik võiks tõstatada.
Esiteks – 461 SE menetlemine praegusel kujul mootorsõidukimaksu muutmata on mõeldamatu. Miks
on nii, et lisaks ebaproportsionaalsele ja Euroopas võrdlemisi erandlikule registreerimistasule (mille
osas on EAOL saatnud avalduse ka õiguskantslerile) juurutatakse Eestis teistki Euroopa riikidele
mitteomast praktikat, mille kohaselt tuleb maksta ka peatatud registrikandega auto eest? Peatatud
registrikandega autode maksukohustuse peatamine annaks võimaluse inimesele oma projektiautot
hoida ja säilitada seni, kuni ta oma töödega valmis saab. Kuna Eestis armastatakse bürokraatiat, siis
võiks olla selliste autode puhul transpordiametis olemas eraldi seisund – restaureerimisel.
Restaureerimiseks võiks olla teatud aeg, mille tagant saab seda (auto olemasolu tõestades)
pikendada.
Teiseks – kuigi nii-öelda „doonorauto“ omamine pole ka tänases Eestis seaduslik, võiks seaduseandja
siiski mõelda välja viisi, kuidas säilitada liikluseks kõlbmatut sõidukit, mille küljest saab võtta

hädavajalikke varuosi. Sest olgem ausad – oma garaažist võetud varuosa CO-jalajälg on olulisem
väiksem võrreldes eBay kaudu ostetud ja maailma teisest otsast saabunud varuosaga. Lisaks on
suurte kere- ja mootoridetailide puhul lisaks transpordile kuluvale CO-kogusele oluliseks
argumendiks ka hind: kas tõesti on vaja kohalikud doonorautod halastamatult likvideerida ja väheste
allesjäänud hobiautode omanike raha välismaale tassida? Sealjuures võiksid meie riigikogu saadikud
vähemalt üritada mingitki selgroogu üles näidata, sest senine mootorsõidukimaksu ja romusõidukite
käitlemise poliitika on ikka väga autolammutuste soovunelmate nägu.
Kolmandaks – loobuge eelnõu 461 SE-s mainitud väärteokaristustest. Peame mõistma, et nii-öelda
„doonorautode“ olemasolu on Eestis olnud aastaid tavapraktika, selle karm karistamine on vastuolus
väljakujunenud normidega. Hakata trahvima inimese nii-öelda „ebaseadusliku“ auto olemasolu eest,
on pehmelt öeldes totrus ja omane ainult vildakale politseiriigile. On arusaadav, et autot käsutav
inimene peab tõendama masina seaduslikkust ehk seda, et ta pole seda varastanud. Sellest peaks ju
piisama.

Simmo Saar, EAOL juhatuse liige,
autoentusiast