Priit Tammeraid, EAOL juhatuse esimees
Lugu ilmunud 21. mai 2024 Postimehe arvamusrubriigis

Nüüdisliberaalsuse erikorrespondent Krister Paris on võtnud arvata kergliikurite ja alkoholijoobe
kokkusobivuse teemadel. Nimelt on vabariigi valitsus menetlemas liiklusseaduse ning politsei-
ja piirivalveseaduse muutmise seadust, mille väidetav põhieesmärk on liiklusohutuse tõstmine,
seda eelkõige vähemkaitstud liiklejate turvalisuse tõstmiseks, samuti luuakse selgemad reeglid
elektritõukside kasutamisele.

Seadusloome suuna mudimise üks viise on huvigruppide mõjutamine läbi avaliku
kommunikatsiooni. Krister Parise esindatav huvigrupp võiks siis arvatavasti olla joobes ratturid,
keda vaimuinimestest tiinetes rajoonides on tõesti nähtavalt palju.
Jätame keelatud joobe lävendi ekspertide otsustada. Maailmas, mida me peame endale
eeskujuks, on see tõesti tavaliselt 0,5 promilli. Eesti seadusandjal on seni olnud joobes
liiklemise osas arvamus, et postsovjetliku slummi aborigeenidena meile mingit joovet lubada ei
saa, sest meie kaasmaalane (ja nende valija) ei suuda juba peale pudeli haaramist seda enne
käest panna, kui pudel tühi ja sellega ehk ka napsukaaslasel muhk pähe löödud.
Seadus on õigussüsteemi üldakt, mis ei saa teenida iga eraldiseisva isiku vajadust, vaid seda
luues tuleb leida enamusele sobiv ühisosa.
Tuletagem meelde legendaarse Kristjan Lible õpetussõnu Arnole: “Kui teaks, et viin pähe
ei hakka, siis ma ei võtaks tilkagi”
Enim riiklikku regulatsiooni eeldav on olukord, kus liiklusõnnetus juhtub kahe osapoole vahel.
On inimlik tragöödia, kui napsutanud rattur sõidab teelt välja, kukub pea ees kraavi ja upub ära,
kuid siiski on tegemist tema enda ebaõnnestunud valikute tagajärjega. Olukord on hoopis teine,
kui joobe tõttu ebaadekvaatne isik osaleb rattal liikluses ja põhjustab liiklusõnnetuse, kus
kannatajateks on süütud kaasliiklejad.
Jalgratas on paraku tasakaalu ja teatud füüsilist suutlikust eeldav liikumisvahend ning joove on
inimese seisukord, kus vaimse ja füüsilise võimekuse piiratust kompenseerib kasvav eneseusk
ja teatav eufooria. Jalgrattur liigub jalakäijaga samas liiklusruumis ja keegi meist ei soovi
jalutuskäiku, kus joobes rattur, kellega juhuslikult kokku puutume, näeb topelt või neljakordselt
ja soovimatult meie riided määrib või meile ka näiteks lahtise luumurru põhjustab. Õnnetuse
stsenaariumeid on erinevaid, näiteks võib purjus rattur ette keerata autole, mille juht
“vähemkaitstud liiklejale” otsasõidu vältimiseks tehtava manöövri käigus satub avariisse.
Linnas ei jooda lokaalides vaid ilusa ilmaga
Krister Paris toob välja, et ausal linnainimesel on tõsine probleem – nimelt kliimapoliitika
kohaselt saab napsutanud piduline koju vaid jalgrattaga. Ma ei oska öelda, kuidas Krister Parise
sõpruskonnas on, kuid ma tean ka inimesi, kelle tarbimisharjumused ilmast ei sõltu või
muutuvad ilma halvenedes janusemaks.
Kindlasti on kena varasuvises aovalguses loomelinnakust, peale kohvikute sulgemist,
vänderdada jalgrattal lähedalasuvasse koju ning ehk isegi mõnes varjulises põõsas
keskkonnateadlikult häda toimetada, et kodus kanalisatsiooni ja vee arvelt kliimat säästa. Kuid
Telliskivi loomelinnakust on Laagrisse alkoholirammestuses kehal isegi ilusa ilmaga keeruline
vändata, läbi tormise sügisöö tundub see palju ebamugavam. Ja vana aasta ärasaatmiselt

mööda lummetuisanud kergliiklusteede võrgustiku koju jõudmine võib isegi kangematel kliimast
hoolivatel napsitrallidel keskkonnateadliku pidutsemise isu ära võtta. Ometigi näeb seadus ette
piirangut 24 tundi päevas, 12 kuul ja neljal aastaajal.
Ratas on muuhulgas ka külajoodiku parim sõber
Krister Paris näeb elulise probleemina maal olukorda, et sõpradega paari õlut mekkinud ja liha
grillinud sõpruskond ei saa peale jalgratturite joobes liiklemise piiramist enam poest vajadusel
lastele mähkmeid minna ostma. Mina pakuks lahendusena, et saab osta ettenägelikult
mähkmed juba koos õlle ja grillitavate toiduainetega ära. Alati võib ka lastekaitsespetsialistile
helistada ja öelda, et väikelapsel on mähkmed otsas, kuid me siin sõpruskonnaga oleme kõik
täis ja keegi ei saa poodi minna ning paluda, et hea ametnik tooks paar pakki mähkmeid ja
haaraks kaasa ka kasti kesvamärjukest.
Samas mina maainimesena tean teistsugust elu, kus jalgratas on ka külajoodiku abivahend,
mille najal saab ta kella kümneks poodi, et osta strateegiline varu kanget alkoholi. Kui ta on
kainem, siis sõidab ta oma väntadega ratsul ja peale strateegilise varu operatiivset revideerimist
hoiab ratas truu kaaslasena teda püsti. Maal ei ole tihti mugavaid kergliiklusteid ja inimesed
sõidavad poodi muuhulgas maantee servas. Võibolla peale paari õlut mähkmeid ostma, kuid
võib ka juhtuda, et Lauaviina.
Kas võib juhtuda, et joobes rattur ei suuda püsida tee ääres ning keerab tahtmatult autole ette?
Mille juht omakorda maanteekiirusel jalgratturile otsasõidu vältimiseks sõidab teelt välja ja vastu
puud sõites võib hukkuda autos istuv imik ja ta vanemad? Ilmselt võib.
Joomarlus ei ole ühiskonnale linnamürast odavam
Olen palju sõitnud suvises linnas rattaga ja näinud mitmeid olukordi, mida liikluses ei tohiks
juhtuda. Ma usun, et kõige elavamalt jääb mind saatma pilt noormehest, kes sõitis täiskiirusel
Bolti renditõuksiga Koplis ja oksendas. 25km/h on päris arvestatav kiirus ja kergliiklusteel on
kokkupõrge vastutuleva ratturiga pigem tõsiste vigastustega lõppev õnnetus.
Me oleme viimasel ajal palju kuulnud autostumise negatiivsetest mõjudest, linnastrateegid ja
liikuvuseksperdid on „argumendina“ välja toonud, kui palju teatud kogus müra tekitab inimestel
muu hulgas südame veresoonkonna haigusi ning on vastavalt isegi mürale külge sättinud
hinnalipiku.
Siinkohal peaks ütlema, et alkohol tekitab tervisekahju palju otsesemalt, kui liiklusmüra linnas.
Kui eksperdid tunnevad, et inimesed on piisavalt mõistlikud ja adekvaatsed, et osaleda liikluses
kuni 0,5 promillise joobega, siis olgu see piir kõigile. Ja vastutus piiri ületamisel olgu samuti
võrdne.