Priit Tammeraid
EAOL juhatuse esimees
(lugu ilmunud 10. mail Postimehe Arvamuses)

Oliver Hainsalu kurjustab Delfis ilmunud arvamusartiklis nii autode kui Eesti Autoomanike Liidu teemal. Lugedes tema kirjatükki meenub, et heas vales peab olema tõtt kõigest niipalju, et vale püsti püsiks.

Hainsalu väidab, et autostumine on tõestatud fakt, mitte usu või maailmavaate küsimus. Ilmselt ei ole autor tuttav mõiste „fakt“ tähendusega. Autostumine on hinnangu küsimus ja tegelikult on täna meie riigi kohta vaid empiiriline hinnang autode hulga osas, mis igapäevaselt liikluses osalevad. Kui me võrdleme enda autode hulka Euroopaga, siis on meil nende tasemel autostumisele veel pikk tee minna: kui Saksamaal on ühe km2 kokku ligi 140 autot, siis Eestis on vastav näitaja ligi 23 autot km2 kohta. Kui arvestada maha peatatud kandega ja ülevaatuseta sõidukid, on Eestis vaid 16,4  autot ühe ruutkilomeetri kohta. Hainsalu võiks endale selgeks teha, et väljatoodud arvud on fakt, tema plähmerdamine aga kõigest tema subjektiivne hinnang.

Järgmisena väidab et, et tänapäeva liiklejad ei võta ette teekonda pelgalt spordi või lihtsalt jalutamise pärast ja et on äärmiselt oluline, et kõikidele liiklejatele oleks loodud võrdsed ja ohutud liikumisvõimalused, olenemata nende võimalusest, vanusest, asukohast ja sihtkohast. Selle väita sissejuhatus on juba küürakas, sest käesolevate ridade kirjutaja jalutas möödunud aastal sadu kilomeetreid lihtsalt aktiivse kehalise tervise huvides ja läbis sellele lisaks ka ligikaudu 3000km jalgrattal. Nendel jalutuskäikudel ja rattasõitudel olen ma kohanud ilusate ilmadega väga palju inimesi, kes on niisama kehalist aktiivsust nautimas.

Auto teeb võrdseks

Väite marksistlik teine osa annab ilmeka pildi Oliver Heinsalu maailmavaatest. Loosunglik sotsialism ei viinud meid 50 aasta jooksul kommunismini ja ilmselt ei saa võrdsus meile kättesaadavaks tänapäeval. Paraku ongi auto individuaalse transpordivahendina see tarbeese, mis viib meid lähemale asukohast sõltumatule võrdsusele – nii saab ka lihtne maamees jalutada kohtades, kus muidu veedavad aega Kalamaja hipsterid.

Paraku ei soovi arvamusloo kirjutaja siiski võrdsust. Ta soovib õitsvat ja müravaba linna, kus kesklinnas elavad inimesed saaksid nautida oma teekonda lähedalasuvasse kontorisse ja sealt peale kiiret kodust läbikäimist ja riiete vahetamist teatrisse või kohvikusse. Päris elus oleme me aga jõudnud valglinnastumiseni. Tallinn on igapäevane tõmbekeskus ligi poolele miljonile eestimaalasele. Mõned neist alustavad oma teed tööle varavalges ja nende igapäevane läbisõit võib olla sadu kilomeetreid. Lisaks on tavalistel inimestel ka lapsed, kellel pole võimalik jalutada või sõita rattaga kõrvaltänaval asuvasse kooli. Tihti viib üks vanematest lapse kooli ja teeb sellega oma igapäevasele läbitud teekonnale mõnikümmend kilomeetrit juurde. Seega auto ei ole privileeg – auto on vahend, et kaugemal elav inimene saaks natukenegi osa kesklinnas elava inimese mugavusest. See ei ole kõigile võrdselt kättesaadav. Ja paljudele, kellele auto on kättesaadav, on see arvestatav kulu.

Huvitav on ka autori väide, et iga kilomeeter rattasõitu või jalutamist toob ühiskonnale vastavalt 18 või 37 senti kasu, kuid iga autoga sõidetud kilomeeter toob 11 senti kahju. Ilmselt ei ole siin arvestatud, et kui autotranspordist sõltuvad inimesed nende tööst ilma jätta, siis vastavalt kaob ka vastav osa majandusest. Isikliku autotranspordi kasu ei ole sugugi mitte ainult riigile laekuv kütuseaktsiis. Autod on vahend, mille abil on inimestel toota lisandväärtust.

Ülekaalu põhjust tuleb otsida toitumisest

Veel toob arvamusloo autor välja, et autod on tõsine terviseprobleemide allikas ja see soosib ülekaalu tekkimist. Julgen oletada, et ülekaal ja selle tekkimine on valdkond, milles artikli autoril puudub pädev teadmine. Võib oletada, et kui inimene sõidab rattaga vastavalt vajadusele kuni 30000 km aastas ja seda teevad ka kõik tema pereliikmed, sest just niipalju on keskmine asises kasutuses auto läbisõit, siis ülekaal tõesti ei ole probleemiks – pigem suureneb nõudlus jala ja põlveproteeside järele. Ülekaalu põhjus peitub 95% vales toitumises ja 5% väheses liikumises. Miks see on nii? 

Keskmine aktiivse inimese intensiivne treening on ca 500-700 kcal ja selleks kulub ca 1 tund. Kui inimene sõidab kiirelt jalgrattaga, siis kulutab ta ca 30 kcal kilomeetri kohta, aeglaselt (alla 20km/h) sõites on energiakulu ca 20kcal/km kohta.

Mida me selle eest süüa saame? Populaarne kohuke annab meile 134kcal, saiake kohvi kõrvale ca 250kcal. Kokkuvõttes teadlik toitumine hoiab inimesed rasvumast.

Meil on neli aastaaega

Autor eirab ka meie asukoha klimaatilist eripära. Nimelt on meil on 4 aastaaega. Ma ei tea, palju autor on sõitnud talvel jalgrattaga, kuid käesoleval talvel sõitsin ma rattaga päris palju. Mu ringid olid nii 35km ja seetõttu ma tean ma väga hästi, millises olekus olid sõidu lõpuks nii mu riided kui ma ise: riided olid seest higist läbimärjad ja väljast läbiligunenud, sest ilmataat kostitas mind lisaks ka sademetele. See pole just selline konditsioon, millega sooviksin istuda kontoris või millisena peaksid olema mu lapsed koolis. Kindlasti on võimalik liikuda telgiks maskeerituna neil inimestel, kelle läbitav vahemaa on mõni kilomeeter, kuid enamus inimesi on sunnitud siiski päevas läbima mitukümmend ja paljud sada ning rohkem kilomeetrit. Ja mis on päris inimeste tööl ja koolis käimisel oluline – nad peavad seda tegema igapäevaselt. Me ei ela lasteraamatus, kus kingsepaäri uksele saab panna sildi “suletud ilusa ilma tõttu” või meie variandis halva ilma tõttu. Kui arst jõuab tööle, siis ta ei peaks endalt pool tundi higi maha pesema, vaid tegelema patsientidega.

Samas, kas meil on probleem? Ilmselt on. Hiljuti sattusin oma lapsepõlvemaadele Õismäel ja rohelisest rõngaslinnast on saanud parkla. Kuidagi teisiti on seda keeruline nimetada.

Pika ja vildaka linnaplaneerimise tulem

Kuid mis selle on põhjustanud? Nõukogude ajal oli auto elitaarse staatuse sümbol ja meie magalarajoonid ehitati töölistele. Inimestele, kes pidid liikuma oma korteritest hommikul tehastesse. Maju ehitati ettevõtete tellimusel. Olid majad, kus elasid energeetikud, olid majad, kus elasid ehitajad, olid majad kus elasid “noored spetsialistid”. Lastehoid oli lahendatud, Õismäel oli vist 8 lasteaeda, 3 keskkooli eestlastele ja 2 venelastele, polikliinik, kus oli iga mõeldud iga kohaliku inimese peale. Ettevõtted, kus inimesed töötasid, olid jalutuskäigu kaugusel ning 1960. aastatel planeeritud ühistransport oli rajatud just neid vajadusi arvestades.

Mis on juhtunud tänaseks? Tallinnas asunud tootmisettevõtted on kolinud linna ääres asuvatesse tööstusparkidesse või lõpetanud tegevuse. Kortereid ei jagata enam töökohtadest, vaid inimestel on võimalik neid rentida vastavalt oma võimalustele. Ka lasteaed ja õppimisvõimalus oma kodu lähedal ei ole enam võimalik, või ei vasta see soovitud kvaliteedile – sest kooli tase on tänapäeval oluline. Kui vaatame koolide edetabeleid, siis Tallinna Reaalkool ja Tallinna Kuristiku Gümnaasium on koolihariduse pingereas teineteisest 55 sammu kaugusel. Seega inimestel on vajadus liikuda.

Ja lapsed peavad saama kooli ning täiskasvanud tööle ka mitte ainult Tallinnas, vaid samuti lähivaldadest, sest Tallinn on tõmbekeskus. Meil on võimalik inimeste liikumisvajadust eirata või suruda neid paikseks läbi sobimatu alternatiivi andmise, nagu näeb oma narratiivis Oliver Heinsalu.

Või on meil vaja kohaneda tekkinud vajadusega ja leida töötavad lahendused, mille poole soovib oma väljaütlemistes liikuda Kristjan Järvan. Õnneks ei ole Heinsalu abilinnapea, kuid Kristjan Järvan on.

Linnas jalutades astun ma tihti läbi mõnest kohvikust ja haaran kõndimisele kaasa topsi sooja lattet. Kui minusuguseid maakaid, keda auto linna toob, ei oleks, jääks Tallinna kesklinnas asuvates kohvikutes nii mõnigi müük tegemata.  Ilmselt varem või hiljem avastaks rohelised hipsterid ja kastiratturid, et nende kodukandi kohvikuid on jäänud vähemaks ja nende rohelisest kodukandist saaks jälle geto. Ma ei usu, et seda keegi meist tahab.

Hainsalu tundub endast kujutavat kahjuks tüüpilist autovastast: süda sappi ja pea vildakaid loosungeid täis, kuid hinnangul ja arvamusel vahet teha ei suuda.