Simmo Saar,
kommunikatsiooniekspert
Eesti Autoomanike Liidu juhatuse liige

Kuigi autovihkajate ringkondades on Tallinna abilinnapea Kristjan Järvani mõte autod ja jalakäijad
teatud kohtades erinevatele tasanditele viia tekitanud elavat vastukaja, on mõttel jumet mitmel
põhjusel.

Esiteks on Tallinn linnana liialt üheülbaline: pea kogu liiklusvool liigub samal tasandil, vaid mõnede
suurtemate sõlmede puhul (Ülemiste ja Haabersti) näeme nii-öelda viaduktilahendusi. Kesklinnas
võitlevad kitsukese tänava pärast nii jalgratturid, autod, bussid kui ka trammid ja trollid. Minna pole
neist kellelgi ju sisuliselt kuhugi: liikuda saab vaid mööda maad. Siin on küll olemas paar erandit:
„maa alla“ saame minna kaubamaja ja Viru Keskuse juures, korraks ka Liivalaias ja Balti jaamaski. Aga
ega see midagi muuda.

Mitmetasandilisus on loodussõbralikum

On siililegi selge, et liiklejate asumine erinevatel tasanditel on küll kallis, ent kasulik. Heaks näiteks on
siinkohal Laagna tee ehk „Lasnamäe kanal“, kus ühtlane liiklusvool on tagatud kaljusse uuristatud
sõiduteega ja seda ületavate jalakäijasildadega. Nii ei pea teed ületades ootama ei jalakäija ega
sõidukijuht, lisaks ajavõidule tuleb vaadata sellise lahenduse puhul ka loodushoidu: „sebra“ ees
pidurdav auto kulutab nii rehve kui pidureid, tekitades sellega agregaatide kulumisest eralduvat
mikrotolmu. Endise kiiruse tagasi saamiseks tuleb masinal (olgu ta siis sisepõlemis- või
elektrimootoriga) kulutada energiat. Kõik see on ei miski muu kui paljukirutud CO ja keskkonda
lendlevad kahjulikud osakesed.
Ka Laagna teel saab ühel hetkel kanal otsa ning jalakäijate ja autojuhtide teed ristuvad. Sisuliselt
tähendab see seda, et jalakäija vajutab nuppu, autodele süttib keelav foorituli ning ühtlaselt kiirusel
sõitev auto peab enda inertsi kasutama kõige ebaotstarbekamal moel ehk selle maha pidurdama.
Seega muundatakse muus osas liikumiseks kasutatav kineetiline energia pidurielementide
hõõrdumiseks, mille tulemusena rehvid, klotsid ja kettad kuluvad ning eraldub jääksoojus. Seda
kõike selleks, et korraks peatuda ja siis jälle kiirendada.

Jalakäijate tunnelid kaitsevad vaenlase pommide eest

Samas pole keskkonnahoid ainus argument: lisaks ohutusele (millel siinkohal pikemalt ei peatu) ja
sujuvamale liiklusvoole saab neidsamu tunneleid kasutada varjumiskohtadena. Sest olgem ausad –
see, kuidas meie riigikantselei koostöös päästeametiga igale kartulikeldrile varjumiskoha silte külge
kleebib, on ühtlasi nii humoorikas kui kurb. Kui see üldse millelegi viitab, siis sellele, et
varjumispaikadega on meil hapusti. Ometigi tuleb Tallinnas elavad pool miljonit inimest kuidagi sõja
ajal elus hoida.
Võrdluseks – Helsingis on ametlikel andmetel 5500 varjendit, kus on ruumi kokku 900 tuhandele
inimesele. Kuigi Soome pealinnas on varjendeid ehitatud ka elamute juurde, mängivad siin avalike
varjumiskohtades olulist rolli nii maa-alused parklad kui metroovõrgustik.

Soomlaste avalik varjupaik tuleb töökorda seada 72 tunni jooksul. Selle aja jooksul demonteeritakse
tavatingimustes kasutatavad lisakonstruktsioonid ja teisaldatakse üleliigsed esemed, püstitatakse
vajalikud vaheseinad, kontrollitakse avariiväljapääsude luuke ning tagatakse varjendi tihedus ja
seadmete korrasolek. Sest jah, soomlaste puhul on igapäevaselt kasutuses olevad
transpordirajatised muudetavad varjumiskohtades, mis on mõeldud tsiviilelanikkonna kaitsmiseks
võimaliku gaasi- või mürgilekke, relvastatud rünnaku kui ka radiatsiooni eest.

Meil puudub metroo, mida saaksime varjumiseks kasutada. Ja karta on, et kui Tallinn seda ehitada
püüab, siis lihtsam ja odavam tuleb juba Helsinki-Tallinn vaheline tunnel ära teha. Mis on ühtlasi nii
ääretult kallis ega aita kuidagi kaasa Tallinna linnaruumi kujundamisele.

Olgugi, et sellisele „rikkale“ riigile nagu Eesti meeldib teha kõiki asju kalli hinnaga, mitu korda ja
puuduliku lähteülesandega, võiks Tallinna linna transpordiküsimuste planeerimine olla seotud ka
riigikaitseliste vajadustega. Sest kuigi oravatele, sotsidele ja ekahesajalistele meeldib peamiselt
ainult makse tõsta ja kastirattaid reklaamida, ei lahenda see ei inimeste transpordiprobleeme,
korrasta Tallinna liiklust ega kaitse meid meie peast sooja idanaabri eest.