Soomest või Lätist ostetud auto arvele võtmine võib Eestis kujuneda tõeliseks kadalipuks. Foto: Pixabay

Auto registreerimine võib tunduda esmapilgul lihtsa tegevusena – ostad auto, näitad transpordiametis ette, registreerid, teed kindlustuse, ülevaatuse ja sõidad. Just nii see peaks käima, aga paraku ei ole see paljudele inimestele läinud kaugeltki nii lihtsalt, kirjutab Aaro Aasjõe.

On aasta 2023 ja siiani nõutakse Eestis nii USA-st, Jaapanist kui ka mujalt väljapoolt Euroopa Liitu imporditavate sõidukite registreerimisel riikliku üksiktüübikinnituse tegemist, muuhulgas peab see kinnitus sisaldama EL-i direktiivide kohaseid müra- ja heitgaasinorme.

Neid dokumente pole aga olemas, sest tegemist on väljastpoolt EL-i pärit sõidukitega. Ei, need autod ei ole testimata, lihtsalt nende testid on tehtud valmistajariigi normatiivide järgi ja millegipärast ei suudeta (või ei soovita) neid Eestis ei võrrelda ega arvestada.

Võib ju parastada, et pole tarvis endale sellist masinat soetada. Aga kui oled üks nendest inimestest, kes ostis Lätist või Soomest (mõlemad kuuluvad Euroopa Liitu) omale seal juba arvel oleva sõiduki, mis on näiteks mahukas USA päritolu mahtuniversaal, ja transpordiamet keeldub seda juba Euroopa Liidus arvel olevat autot Eestis registreerima, siis… jah, transpordiamet ei luba EL-i riigis arvel olevat autot meie teedele liikuma. Tahaks nüüd küsida, kuidas meil selle kaupade vaba liikumisega Euroopa Liidus nüüd oligi?

Kulukas kadalipp

Võib ju arvata, et kui keeruline selle ühe formaalsuse täitmine ikka olla saab. Kahjuks selle pean omal nahal läbinuna ütlema, et see on korralik aja-, närvi- ja rahakulu.

Transpordiamet, mille registreerimise ja tüübikinnituse osakond oleks justkui loodud selleks, et inimestel aidata sõidukeid registreerida (selle eest me neile ometi maksame riigilõivu), ei tee ise mitte midagi selleks, et nõutavad dokumendid korda saada. Kui nendeni jõuab sõiduk, millel puudub normatiividele vastav dokument või märgistus passis, antakse inimesele sellest teada ja inimese asi on nüüd see paber neile esitada.

Jah, kui transpordiamet annab nimekirja asutustest, kust vajalikku paberit otsida, järgneb sellele auto värske omaniku kadalipp. Nimelt tulevad mängu erinevad eraettevõtted ja kuigi tehtud otsing võib olla põhjalik, võib vajalik “paber” ikkagi saamata jääda.

Nimelt tugineb minu kogemusel selle paberi saamine vaid erafirmade vahendusoskusele: ehk siis müüakse kuskil Euroopas asuvate testilaborite testitulemusi, kus on väidetavalt siis samasugustele sõidukitele tehtud testid, neid andmeid on võrreldud ja antud nõutav kinnitus, mida meie transpordiamet siis aktsepteerib. Sellise “paberi” maksumus on tavaliselt nii 600-900 eurot. Aga on ka oluliselt kallimaid juhtumeid.

Olgu. Saate selle paberi kätte, närvikava hakkab taastuma ja rahakott enam ei kiunu. Nüüd aga selle loo puändi juurde. Kaasamõtleval lugejal tekkis loodetavasti küsimus, et kui need autod Lätist või Soomest (meie lähimad EL-i naabrid) on toodud ja seal on nad arvel, siis kuidas need seal arvele said? Selle pärast, et meie lähinaabrid ei nõua selliseid pabereid, mida pole nendele sõidukitele kunagi tootja poolt väljastatud. Teadaolevatel andmetel ei nõua selliseid pabereid ka Leedu ega Poola.

Keda, miks ja kelle eest me kaitseme?

Soome leevendas nõudeid 2018. aastal, tehes Euroopa Liitu imporditud auto registreerimine väga inimlikuks ja mõistlikuks protsessiks. Autol tuleb vahetada esituled, et valgusvihk ei näitaks valepidi (pimestamise oht), teha ülevaatuspunktis veidi tõsisem registreerimiseelne ülevaatus (maksumusega 250-300 eurot), mille läbimisel antakse luba registreerida ja seejärel saad sõiduki arvele.

Pole ohtu, et sõiduk jääbki registreerimata põhjusel, et keegi pole sellist autot varem kuskil Euroopa laboris kalli raha eest testinud. Ei takista siinkohal rooli asukoht ega Euroopa mudelist veidi teistsugune mootori ja käigukasti kombinatsioon.”Kui põhjanaabrite juures on võimalik ülevaatuspunktis teha vajalikud heitgaasi- ja müratestid ning sõiduk registreerida, siis mis imekoht see Eesti on, et siin nii ei saa?”

Kas meie transpordiamet tõsimeeli on seda usku, et Euroopa Liidust väljaspool ei osata autosid ehitada, et need ei vasta mitte mingitele reeglitele ega ei sobi meie liiklusesse? Kui põhjanaabrite juures on võimalik ülevaatuspunktis teha vajalikud heitgaasi- ja müratestid ning sõiduk registreerida, siis mis imekoht see Eesti on, et siin nii ei saa? Meil pole endal isegi oma autotootjaid, keda kaitsta võiks.

Rääkides näiteks Jaapanist pärit autodest. Jaapani ja Euroopa liidu vahel on sõlmitud vabakaubanduse leping, mille tulemusel on kaubavahetus osapoolte vahel lihtsustatud ja isegi tollimaksud vähenevad järk-järgult. Usun, et kellelgi meist pole ettekujutust Jaapanist kui halbade ja saastavate sõidukite tootjast, Jaapanist tuleb märkimisväärne kogus kogu maailma sõidukitoodangust ja kohe kindlasti ei tooda nad oma turule kehvemaid ja saastavamaid sõidukeid kui Euroopasse või mujale. Miks siis nõutakse lisatõestust nende sõidukite registreerimisel?

Vähem jonni, rohkem innovatsiooni

Kui Soomes suudetakse teha autole registreerimiseelne tehniline katsetus ülevaatuspunktis ja sellest piisab, siis miks meil nii ei saa? Miks peab auto ostja, kes on enda teada ostnud omale korras auto tõendama, et auto on korras? Kas ei peaks mitte n-ö süüdistaja tõendama, et tema väidetel on alust ja mitte “süüdistatav” tõendama, et ta pole süüdi?

Me ei räägi siinkohal muudetud väljalaskega või puuduvate osadega autodest, need vead on visuaalselt kontrollitavad ja sellega saavad ka praegu transpordiameti ametnikud hakkama. Räägime sellest, et ülevaatusel on võimalik autode heitgaase, pidureid ja müra mõõta ja otsustada, kas see sõiduk kujutab oma komplektsuses ohtu inimeste tervisele või elukeskkonnale.

Tegemist on teatud mõttes kitsa ringkonna probleemiga, millega võib aga kokku puutuda paraku igaüks, kes ostab omale Euroopa Liidust väljastpoolt pärineva sõiduki (nii auto kui mootorratta).

Kuna liikmesriikidele on antud vabadus otsustada ise, millised on nende nõudmised Euroopa Liidu direktiivide osas, võib Eesti oma jonni edasi ajada. Kiidan Soome eeskuju ja soovin, et ka Eestis jõutakse innovatsioonini autode registreerimiseelse tehnilise kontrollimise osas. See pole ju ometigi midagi sellist, millega me hakkama ei saaks.

Artikkel ilmus ERRis 7. juulil 2023 Toimetaja: Kaupo Meiel