Simmo Saar

Kuigi viimased valimised ja sellele järgnenud periood viis poliitikute valelikkuse täiesti uuele tasemele, suudab riigikogu rahanduskomisjoni esimees Annely Akkermann isegi siinkohal uusi kõrgusi püüda.

31. jaanuaril TV3 uudistes automaksu eelnõu kaitsnud Akkermann on oma sõnavõttudega “hiilanud” korduvalt – näiteks on ta väitnud, et automaksu kehtestamise vajaduse tingivad Euroopa Liidu peagi vähenevad toetused Eesti teedevõrku. Mis siis, et lähiaastatel ei ole riigil plaanis investeeringuid teedevõrku mitte tõsta, vaid vähendada. Konkreetne näide – 2023. aasta eelarves oli teedevõrku remondiks, hoolduseks ja arendamiseks mõeldud kokku 232 miljonit eurot, sel aastal ainult 190 miljonit. Samal ajal loodetakse sel aastal kütuseaktsiisi laekumisest riigieelarvesse kokku saada 520 miljonit eurot, mis on eelmise aastaga võrreldes 10 miljonit eurot rohkem. Samuti on Akkermann väitnud, nagu läheks planeeritav automaks teedevõrku ja oleks autoomanikele seega “kasulik”. Tegelikult, nagu ütles minister Võrklaev, läheb see “igale poole”. Ehk ka automaks läheb sinna, kuhu läheb lõviosa tänasest kütuseaktsiisist – nii-öelda “mujale”.

Õige asi õigel ajal

Eile väitis Akkermann TV3 uudistes, et 77 442 petitsiooni “viga” olevat olnud see, et tol ajal polnud olemas veel mootorsõidukimaksu eelnõud. Nüüd olla kõik hoopiski parem ja läbi kaasamise olevat ka murekohad lahenduse leidnud.

Mis on järjekordne vale. Kui autoomanike liit alustas allkirjade kogumist, oli juba välja hõigatud see, et kokku tahetakse aastas maksu koguda 120 miljonit eurot. Juttu oli olnud ka sellest, mis saavad olema maksu suurust mõjutavad komponendid. Muutunud pole siiani suurt midagi.

EAOL alustas allkirjade kogumist mai lõpus ehk siis, kui välja oli käidud nii soovitav summa kui esimesed põhimõtted. Petitsioonis toodi muuhulgas välja senini kehtivad mootorikütuse aktsiisi määrad ning viidati kõigile nendele ohukohtadele, mis siiani on adekvaatsed.

Kogutud allkirjad ja avalikkuse vastasseis oleksid pidanud olema need, mis annavad valitsejatele aegsasti kindla märgi – see asi ei lähe kohe mitte.

Olukord on muutunud veelgi absurdsemaks

Mis on vahepeal muutunud? Meie riigiisad ja riigiemad lõid enda lõputus tarkuses kliimaministeeriumi, mida juhtiv reformierakondlasest minister Michal suutis mootorsõidukimaksuga kogutava iga-aastase summa sõrmenipsuga tõsta 120 miljonilt eurolt 236 miljonile eurole.

Tulemuseks eelnõu, mille kohaselt hakatakse autot ostes maksma tuhandetesse eurodesse ulatuvaid registreerimistasusid, millele järgnevad sadadesse ulatuvad aastatasud. EAOL on võrrelnud Eesti automaksu kalkulaatorit Saksamaa omaga ja tulemus on pehmelt öeldes jahmatav: näiteks tuleb Eestis 2022 reisijate veoks mõeldud diiselmahtuniversaali (mikrobussi) eest maksta ligi 10 tuhat eurot registreerimistasu ja ligi 800 eurot aastamaksu. Saksamaal registreerimistasu pole ja ka aastamaks on enam kui 250 eurot väiksem. Ka eestimaalaste seas popp Toyota RAV4 maasturi aastamakse on Eestis Saksamaa omast suurem, lisaks tuleb näiteks kolm aastat vana bensiiniisendi puhul maksta Eestis ka ligi 2800 euro suurust registreerimismaksu. Saksamaal seda maksma ei pea. NB! Samamoodi puudub registreerimismaks näiteks ka Rootsis.

Akkermanni puhul tekib õigustatud küsimus – kas meie Riigikogu rahanduskomisjoni esimees on juhm või jultunud. Sest juba mitmendat korda kuuleb tema suust lausvalet.

Akkermanni näitel võib järeldada, et Riigikogus ligi 40 kohta omava Reformierakonna mõned saadikud on saavutanud karistamatuse kõrgeima tase – nad ei vaevu enam endi õigustamisel isegi mitte argumente otsima. Öeldakse seda, mis parajasti enda jaoks ilus tundub.

Reformierakonna ja koalitsiooni vaimse tervise huvides tuleb neile peagi saabuvatel europarlamendi valimistel saata selge sõnum – valevorste ei vaja me ei riigi ega Euroopa tüüri juurde. Sest vastasel juhul suudetakse meid uuesti üllatada ja arrogantsuse/valelikkuse mängus veel mõni uus tase luua.